Häda mõistuse pärast?!

Ave Eero   19.10.2016

Elu esitab meile küsimusi. Tõenäoliselt üks olulisemaid küsimusi on, mida hakata peale raskete mõtete jaave-act tunnetega. Vastusest sellele küsimusele sõltub meie elu trajektoor – kas see liigub positiivses suunas – armastuse, vabaduse, täisväärtusliku ja tähendusrikka elu rajal või vastassuunas – meeleheite, masenduse ja kannatuste rajal. Igaühel on enda sees sellele küsimusele vastus olemas või vähemalt vastuse seeme. Ent meie peas lakkamatult kommenteerival, hindaval, lugusid pajataval, probleeme lahendaval ja analüüsival mõistusel puudub vastus. Tegelikult ahvatleb mõistus meid tihtilugu võtma hoopis vale suunda – kontrollima, lahendama, võitlema, põgenema. Ent elu pole probleem, mida lahendada ega hädaoht, millele vastu
astuda või mille eest plehku pista, vaid protsess, milles osaleda. Mida enam me häälestume oma elu vahetule kogemisele (mitte mõistuse jooksvatele kommentaaridele), seda rohkem on meil jõudu juhtida oma elu soovitud suunas. Mõistus võib osutuda küll kasulikuks tööriistaks, ent ainuüksi mõistusest täisväärtusliku elu elamiseks ei piisa. Täpselt samuti, nagu üksnes haamrit kasutades võime jääda jänni paljude tööde puhul.

Inglise kirjanik Jack Kent räägib suurepärase lasteloo elava kujutlusvõimega poisist nimega Billy Bixbee. Ühel päeval kui Billy hommikul üles ärkas oli ta väga üllatunud, ent ka põnevil, nähes oma toas pisikest kassipoja suurust draakonit. Olles mõnda aega draakoniga mänginud, vudis ta entusiastlikult trepist alla ja rääkis oma vanematele, kelle ta oli oma toast ärgates leidnud. Vanemad naersid tema jutu peale ja ema kinnitas: „Billy, draakoneid pole olemas.“ Kuna me lastena enamjaolt usume seda, mida vanemad meile räägivad, siis Billy uskus ka ja otsustas oma toas olevale draakonile enam mitte tähelepanu pöörata. Järgmisel päeval nägi Billy taas draakonit, kes oli nüüd kasvanud kaks korda suuremaks. Billy jooksis uuesti draakoni jutuga vanemate juurde, kuid sai neilt taas kinnituse, et sellist asja nagu draakon, pole olemas. Päevad möödusid ja draakon jätkas kasvamist, omandades juba sellised mõõtmed, et kogu maja sai teda täis. Vanemad märkasid, et maja oli paigalt nihkunud ja isa küsis: „Kuidas saab see võimalik olla, et maja on teise kohta liikunud?“ Billy vastas: „See oli draakon, kes kasvas nii suureks, et võttis maja selga ja tõstis selle teise kohta.“ Selle peale ütles ema uuuesti: „Sellist asja nagu draakon pole olemas“. Ent sedapuhku jäi Billy endale kindlaks ja väitis: „Draakon on siin.“ Ja kui Billy jõudis terrassile, et näidata vanematele hiiglaslikku draakonit, juhtus kummaline asi – draakon, kelle olemasolu oli aktsepteeritud, kahanes uuesti tibatillukeseks ning maja nihkus tagasi sinna, kus ta oli esialgu seisnud.

Sarnane fenomen toimib meie elus. Vägagi tõene on ütlemine et, „püsib see, millele vastu seisad“. „Ei ütlemine stressile, „ei“ hirmule, „ei“ vihale, „ei“ rasketele mõtetele, „ei“ muretsemisele – ei muuda neid tundeid ja mõtteid olematuks. Vastupidi – piinarikaste tunnete-mõtete müürid muutuvad hoopis kõrgemaks. Iga kord kui me olemasolevat valu tõrjume, meie kannatused suurenevad. Surve suurenedas ehitab meie mõistus veel suurema vastupanumüüri ja meie võimalused muutust tekitada vähenevad. Muutuse baasiliseks ehituskiviks on õppida ütlema „jah!“ mis tahes hetkel olemasolevatele tunnetele-mõtetele.

„Jah!“ ütlemine loob erineva kogemuse ja suhte. See ei tähenda, et me kõike seda tahame või et see meile meeldiks. „Jah“ lihtsalt tunnistab reaalsust, mis hetkel on. Kui me ei võitle enam oma mõtete ja tunnetega, kui me ei ole enam oma mõtetesse ja tunnetesse mattunud, kui me ei hoia oma mõtetest ja tunnetest kinni, siis me oleme vabad. Siis saame panna oma energia nende asjade tegemisse, mis parandavad meie elukvaliteeti – näiteks armsa inimesega koosolemisse, jalgrattaga sõitmisse või kitarri mängimisse. Kõlab ahvatlevalt, kas pole?
Jah, aga … kuidas siis ikkagi selle vabaduseni jõuda?
Uudishimuliku õppijana sellele küsimusele vastust otsides olen tutvunud-kogenud-õpetanud erinevaid psühhoteraapiaid ja grupiteraapiaid, käitumis-suhtlemistreeninguid, NLP-d ehk neuro-lingvistilist programmeerimist, teadvelolekupõhiseid praktikaid ja praeguseks peatuspaigaks valinud ACT-i. Teadvelolekupõhine Omaksvõtmise ja Pühendumise Teraapia (mindfulness based Acceptance and Commitment Therapy) ehk lühendatult ACT on võrsunud käitumisanalüüsist Steven Hayesi ja tema uurimisrühma ligi kolm aastakümmet kestnud töö tulemusena. ACT-i keskne filosoofia on kenasti kokku võetud selguse väljakutses: Arenda …
… julgust, et lahendada lahendatavaid probleeme,
… selgust, et aktsepteerida lahendamatuid probleeme,
… tarkust, et nende vahel vahet teha.

ACT pakub välja teadusuuringutel põhineva protsessipõhise act-pohiprotsessid
muutuste mudeli, mille eesmärgiks on suurendada psühholoogilist paindlikkust ja toetada inimesi küllu
sliku, täisväärtusliku ning tähendusrikka elu elamisel. Sealjuures suutlikkust toime tulla valuga, mis elamisega paratamatult kaasas käib. ACT- i keskmes on teadvelolekust kantud tegutsemine – tegevused, mida tehakse teadlikult, oma väärtustega kooskõlas, olles pühendunud käsilolevasse ja sellele avatud.

Pea kõik, mis muudab elu külluslikuks ja tähendusrikkaks käib koos kogu spektri inimliku emotsioonidega, mitte ainult nende tunnetega, mis panevad meid end hästi tundma.
Kui sa oled lapsevanem, siis saad täpselt aru, millest ma praegu räägin. Kui sa pole lapsevanem, siis mõtle mistahes lähedasele suhtele, kellelegi, kellega koos veedad palju aega. Kas sa koged selles suhtes ainult ülevaid, meeldivaid tundeid? Muidugi mitte. Valu käib kaasas mistahes olulise act-kannatuste-mudeleluvaldkonnaga: karjäär, oma füüsilise tervise eest hoolitsemine, pere loomine. Iga eluvaldkond toob kaasa hulgaliselt valulikke emotsioone ja mõtteid.

Psühholoogiline paindlikkus – psühholoogiliste protsesside komplekt – annab meile peaasjalikult palju suurema valikuvabaduse, kuidas vastata sellele, mida elu meile antud hetkel pakub. Me ei saa  valida, millised kaardid meile välja jagatakse, me saame valida, kuidas nende kaartidega mängida. Kui elu annab meile seda, mida tahame, on lihtne olla rõõmus, pingevaba ja õnnelik (näiteks kui oleme puhkusel, lastega on kõik hästi, enda tervis on korras, tööl kulgeb kõik ladusalt, majanduslikus mõttes on kõik suurepärane). Siis on väga lihtne valida kasulikku eluhoiakut. Ent kui elu veeretab teele raskused, kui tekib reaalsuslõhe – lõhe selle vahel, mida elult tahame ja mida reaalselt saame, siis kerkib esile palju valulikke tundeid ja mõtteid. Neil mõtetel ja tunnetel on kalduvus meid „ära kaaperdada“. Me hakkame nendega võitlema, nad suruvad meid maha, me hakkame oma väärtustest eemalduma ning käituma-tegutsema mittekasulikul viisil. See omakorda sünnitab kannatusi – me hakkame seadma võimatuid verstaposte maailmale, mis ei saa kuidagi vastata meie arututele ootustele.

Psühholoogiline paindlikkus võimaldab meil haakida ennast lahti rasketest mõtetest ja valulikest emotsioonidest, vabaneda nende mõtete ja tunnete ülemvõimu alt ning tulla kohale praegusesse hetke, luua taas ühendus oma väärtustega, võtta vastu arukaid otsusi ning tegutseda vastavalt, tehes asju, mis pikas perspektiivis vaadatuna muudavad elu külluslikumaks, täisväärtuslikumaks ja tähendusrikkamaks. Mida suurem on meie psühholoogiline paindlikkus, seda parem on me tervis, seda suuremat heaolu kogeme, seda ennastusaldavamad oleme, seda tervemad on me suhted ja tulemuslikum töö.

Üks minu ACT-i õpetajatest, Russ Harris, on öelnud: „Elu pakub kõige rohkem neile, kes elu pakutavat kõige paremini ära kasutavad.“ Meie kõigi tööriistakastides on piisavalt vahendeid, et teha oma elust tõeline meistriteos. Sageli pole me neist vahenditest ja kasulikest töövõtetest isegi mitte teadlikud. Tuginedes aju-uuringutele ja põhjalikule teadustööle aitab ACT avastada seda, mis meie tööriistavaramutes leidub ning varustab meid väärtuslike töövõtete komplektiga.

Järgmistes postitustes juba lähemalt ACT põhiprotsessidest ja sellest, kuidas neid protsesse rakendada.

Avastamisrõõmu soovides,
Ave

Tahad lugeda lisa või kommenteerida, tee seda kohe

SIIT