LUGU „Uskumatu! Kas tõesti on olemas …“

Kord elasid Ääremaal kaks lõbusat Eite. Nad olid tuntud ja teatud oma teadmiste, elutarkuse ja leidlikkuse poolest. Nad olid märganud, et teisedki Ääremaa ja Suurmaa elanikud olid loomu poolest nutikad ja leidlikud, aga mõnikord kaotasid nad Eneseusalduse Raja ja sattusid Ebakindluse Padrikusse või kükitasid Kõhkluste Künkal Eided mõlgutasid mõtteid, kuidas küll inimestele meelde tuletada, et neil on olemas kõik, mida vaja Eneseusalduse Rajal püsimiseks või sellele tagasipöördumiseks. „Tead mis“, ütles ühel hommikul üks Eitedest. „Tean, mida?“, oli teine varmas täpsustama. „Elu on kui mäng ja mäng on kui elu,“ sõnas juttu alustanu sügavmõtteliselt.  „Oleks meil vaid Treeningväli, millel harjutada Eneseusalduse Rajal püsimist!“, õhkas Eit. „See oleks „kaks ühes“ – ühtaegu lõbus ja arendav“, lisas teine. Mõtteseeme idanes. Eided asusid looma ja leiutama, kaaluma ja katsetama. Vahetevahel sattusid kükitama Kõhkluste Künkalgi, kuid said indu jätkata Vankumatust Veendumusest, et  jõuavad kindlasti Lahendusmaale ning võivad juhtida sinna teisedki Ääremaalt ja Suurmaalt. Kes kord Lahendusmaal käinud, suudab kindlamini Eneseusalduse Rajal püsida ja oma Elu Peremees olla. Eided vaatasid teineteisele kelmikalt otsa, pakkisid kokku geeniuse seljakoti, täitsid aardelaeka kalliskividega ning asusid korraldama liiklust Treeningväljale Lahendusmaa. Ja inimesed aina imestasid: „Uskumatu! … ja tõesti on olemas LAHENDUSMAA“.

 

Tahad lugeda lisa või kommenteerida, tee seda kohe

SIIT